MIS ON INFRAPUNA?

Infrapunasoojus sarnaneb soojusenergiaga, mida me kogeme päikese käes olles. Infrapuna kandub läbi õhu, kuid ei sarnane ultrviolettkiirgusega, mis on ohtlik meie nahale ja võib tekitada põletust. 
Infrapunasoojus on looduslik ja tervisele ohutu!

INFRAPUNASOOJUSE TOIME

Nahale sattuv infrapunakiirgus muundub kohe soojuseks. Kuna naha temperatuur tõuseb sel hetkel, stimuleeritakse naha vereringlust. Nahas oleva vere optimaalse ringluse tõttu neelab inimese keha soojuse ning inimese kehakudedes olevate molekulide võnkumise tõttu tekib infrapunasoojus.
'
​Inimese kehale sattuv infrapunakiirgus soojendab keha kudesid kuni 4 cm sügavuselt luues süvasoojuse, mis aktiveerib organismi veemolekulid. Rakud ja vereringe elavnevad, ainevahetus aktiveerub ja hapnikuvarustus paraneb. Sel viisil saavutatud higistamisprotsess erineb tavalises higistamisest selle poolest, et sügavusfaktori tõttu on higi hulk suurem ning ka higi mitteveeline osa suurem.

Infrapunakiirgus looduses

Looduses on infrapunakiirgus üks olulisemaid soojusülekande vorme.
​
Võtame näiteks päikese: Päike tekitab hiiglasliku hulga energiat ja kiirgab seda energiat erinevatel lainepikkustel, mis sisaldavad muuhulgas ultraviolettkiirgust, nähtavat valgust ja infrapunakiirgust. Maapinda soojendatakse arvestataval määral päikesekiirte infrapunaosaga. Öösel maapind jahtub, eritades soojust taas infrapunakiirguse kujul. 

Kuidas infrapunakiirgus avastati?

Infrapunakiirguse avastas Inglise astronoom William Herchel aastal 1800. Ta lasi päikesevalguse läbi prisma, et näha selle valgusspektrit. Liigutades valgusspektris klaasist termomeetrit, tegi ta kindlaks iga värvi soojusefekti, mis tõusis sinise juurest punase poole liikudes.

​ Herchel avastas juhuslikult, et soojusefekt tõusis ka pärast nähatava spektri punast osa, mis viis infrapunakiirguse laineala avastamiseni. Infrapunakiirguse laineala asub pikklainealas, kus valgus pole enam silmaga nähtav.